NONII
Üle kuu aja on möödas viimasest postitusest. Ütleme nii, et see september ei soosinud mind ikka absoluutselt. Mina, kes mitte kunagi haige ei ole, jäin kohe septembri alguses haigeks ja siis tulid igasugused haigused juurde koguaeg ja ma mõtlesin, et ei saagi terveks. Kokku olin haige kuskil 2pool nädalat vist. Igatahes see oli tohutult kurnav mulle, sest kuna ma tavaliselt haige ei ole, siis kui korra sajandi jooksul olen, siis olen ikka terve sajandi eest. Igatahes käisin haigena vahepeal Saaremaal ka. Käisime lihtsalt tegime oma vinge seltskonnaga kerge suvelõpu puhkuse.

Ja see kool appi, see on kuu aega kestnud ja mul on selline tunne, et no tõsiselt lihtsalt tõmban lõhki ennast. Meeletult palju on teha koguaeg ja kõik need eksamid ja asjad on ka nii ebareaalseks aetud, et juba praegu põen neid kõiki. Väga ei viitsi koolist jahuda koguaeg, aga paratamatult on see üks elu osa praegu ja ei saa üle ega ümber sellest ju..

Juba sellel nädalavahetusel leiab Tallinnas aset baltikumi suurim tänavatantsufestival Baltic Session 2014. Ulme, kuidas ma seda koguaeg ootan. Veel coolim on see, et me lähme sinna terve oma JJ-Streeti crew'ga ja isegi mu tiburull tuleb kaasa. AAAA, üldse trennist rääkides, siis meie uus treener Kerttu on lihtsalt haigelt lahe inimene ja trennid on supervinged, ma olen lihtsalt nii rahul selle kõigega ja meie grupp on palju ühtehoidvamaks muutunud, mis on lihtsalt super. See on lihtsalt väga haige, et ma saan oma kodulinnas teha seda, mida ma tegelikult armastan.

Ma saan 27päeva pärast täiskasvanuks.. Alles see oli nii kaugel, olime tatikad, sõitsime ämbriga mäest alla, tegime koolitundides margiseid nalju ja ei saa mainimata jätta diivanirallit. No seda kõike on nii palju lihtsalt ja just seepärast ma ei tahagi suureks kasvada veel. Ma arvan, et mul on lihtsalt SUPER lapsepõlv olnud. Siinkohal pean tänama oma võrratuid vanemaid, vanavanemaid ja kindlasti oma sõpru ja sõbrannasid. Ma tean, et me ei suhtle enam nii palju, kõik on kuidagi kaugeks jäänud, kuhugi edasi liikunud, kõigil on omad tegemised ja see on meeletult kurb, aga teil kõigil on koht mu südames ja ma igatsen seda kõike nii palju. Ma ei ole sellest 18-aastaseks saamisest üldse nii vaimustuses, kui enamus noori. Ooojeee finally 18, saan klubis käia, saan suitsu ja alkoholi osta ja öö läbi väljas ringi tõmmata juhhei, no ei. Minu jaoks tähendab see lihtsalt ühe kõige armsama ja vingema elujärgu lõppu ja see on nii tohutult kurb, et ma tahaks tegelikult ka nutta.

Natuke rõõmsamat juttu ka. Emps rääkis paar päeva tagasi ühe toreda uudise lõpuks välja. Nagu alati, on tal kombeks selliseid asju alati viimasel hetkel otsustada aga teate, mulle sellised äkk-plaanid isegi pisut meeldivad. Aga see on saladus tegelt heheheh

Kuigi kõik on kuidagi sassis ja nii meeletult kiire on koguaeg ja vahel tahaks lihtsalt aja maha võtta, siis kõik on ikka kuidagi super. Life is pretty amazing

(kirjavead anname andeks, sest kell on palju..)

Ma armastan sind, Kevin-Gregor Hiiemäe