see tunne, kui sul täiesti lambist järsku kõik asjad korraga kopa ette viskavad ja sa lihtsalt nutma hakkad. kuidagi kurb on ja tahaks nii väga kedagi head enda kõrvale, kaissu ronida ja lihtsalt olla. ja nutadki nii kaua, kuni enam lihtsalt ei jaksa. ja siis sa hakkad mõtlema, et mille kuradi pärast sa üldse nutsid praegu ja sul ei ole tegelikult õrna aimugi. kirjeldamatu
jep, just happened


kas see on võimalik, et keegi tähendab sulle nii palju, et sa lihtsalt üks hetk hakkad kartma? või olen ma ise piisavalt nõrk, et kedagi nii sügavale oma südame sisse lasta? jällegi väga kirjeldamatu tunne

ei, ma pole masenduses. aitäh teile
tsau

 http://krixcu.tumblr.com/
side lõpp