ükspäev sai peale kooli Jetega pildistamas käidud korraks. ja jep, ma olin pärast jääs.

üldse ei taha koolis käia enam, üldse ei taha. matemaatikas oli seis ülihea, aga mingite mõttetute asjade pärast tulevad nõmedad hinded nüüd. ja homne ajaloo kontrolltöö, no ma ei tea. täna saime teada, et terve mai kuu pole meil eesti keele õpetajat, niiet eksamiks õppimine on raskendatud. ja süsti saime ka täna. käsi on nüüd megavalus, liigutada absoluutselt ei saa. ma ei kujuta ette kuidas ma trenni annan homme. aga no saab hakkama. trennid on alati nii vinged, et siis unustab valu ära võibolla. säärelihastega on ka VÄGA jamasti, kükitada ei tohi enam. nõme värk.
muidu nvl ka toimub midagi?

igatahes, super tunne on see, kui keegi sind usaldada saab ja oma muredega sinu juurde tuleb ja nõu küsib. see on see tunne, et mitte päris kõik ei ole sind veel ära unustanud, nii mega vinge. igatahes üritan alati aidata ka ja nõu anda nii palju kui ma oskan. ma ju tulevane psühholoog. ja ilma naljata. reaalselt on plaanis arvatavasti psühholoogiat õppima minna. aga nu sellele vara mõelda veel. igatahes jep, usu mind poeg, küll sul kõik paremaks läheb! peaasi, et sa ise positiivne oled! ja sellega teed sa juba edusamme :)