täna pole mul eriti miskit rõõmsat kirjutada siia. nutupäev vist?! kõik nii kurvad ja värki. ja mind taheti hommikul kell 8 juba poolsurnuks ehmatada..tegelikult on nii nõme tunne, sest ma ei tea ise ka keda või mida ma tahan. nii suur segadus on. ei oska midagi öelda ega teha. enda pärast nii nõme ja vastik, sest tegelikult ju oleks võimalusi küll aga loll nagu ma olen, ma ju ei kasuta neid võimalusi. tegelikult ma arvan, et peaks ennast kokku võtma ja mingist võimalusest kinni haarama. kui ei proovi, ei saa kunagi teada. ma siiski mõtlen veel. I'm so confused!
kui ma hakkan mõtlema, siis päris igatsen neid ülilähedasi hetki.. kohe väga igatsen. nendeta oleks nagu midagi puudu. need olid phm ainukesed hetked, mis mulle tõsiselt VÄGA korda läksid ja siiani meeles on. lihtsalt ei saa unustada. vahet pole, et need head hetked kestsid nii vähe, see kõik paneb mind alati naeratama ja tundma uhkust. ma ei teagi, mille üle. peaasi, et need hetked olid. ja sellest on väga kahju, et ma neid hetki enam tagasi ei saa. never say never, aga! see olukord on küll väga lootusetu juhtum.. kurb. väga kurb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar