nothing

ma olen surnud. ja igasugune trenniisu on suhteliselt kadunud juba. pole kunagi peale trenni nii väsinud ja halvas meeleolus olnud vist. tahaks jätta selle kõik ja ära minna. pühapäeval on võistlused. veel nädal aega sellist pingelist trenni nagu täna. 3 tundi järjest igapäev. pole peale tänast trenni kodus ühtegi sõna lausunud veel, ma lihtsalt ei jaksa oma suud avada ja pole tahtmist ka. praegu suudan vaevaliselt näppe liigutada. ma olen tõsiselt surnud nagu. viskaks voodisse pikali ja magaks, aga vaja veel bioloogiat õppida jne. söögiisu on ka kadunud. kujutan ette praegu, et kui pühapäeval festivalil oma kava ära esitame ja lõpupoosis seisame, siis hakkan suurest pingelangusest nutma seal keset platsi lihtsalt. kuu ajaga oli vaja kava õppida ja tuleb tunnistada, et me oleme enamvähem hakkama saanud, aga tõesti iga jumala päev see kava ja viskab vaikselt kopa ette juba. ma ei taha vinguda ka eks, aga lihtsalt praegu on selline tunne, et jätaks kõik asjad pooleli. oleks see vaid nii lihtne. ma ei tea küll, mis tunne on surra, aga see tunne, mis mind valdab praegu pole üldse meeldiv ja mul on tunne, et ma tõsiselt suren sellesse meeletusse pingesse varsti..
jaaaaa teemast veits mööda, aga kes viitsib ja oleks nii hea, siis kirjutage selle postituse alla kommentaaridesse, kes loevad mu blogi. tahaks uudishimust teada lihtsalt. : )
aga okei, ma lõpetan