jäin kogemata rõdul päevitades magama, oih. aga see oli nii hea, sest magamine on ainuke aeg, millal ma valu ei tunne..

laupäeval lähme uuesti mu pisikest vaatama. sa oled kindlasti juba palju suuremaks kasvanud! ja enne jaanipäeva toome pisikese enda koju.

järgmine esmaspäev on esimene tööpäev. iga päev 4 tundi töötame, 5 päeva järjest nii ja palga eest kavatsen uue telefoni osta endale. kauem enam ei kannataks selle panniga, display on väga broken.

sain täna miskit väga nõmedat teada ja tõesti, mul on väga kahju teist.. väga kahju. aga elu läheb edasi ja küll kõik saab korda. :/

ma ei tea mis värk on, aga mu süda tuksub nii kõvasti, et ma peaaegu kuulen seda!?

ma ei saa aru, miks sa ajad mind nutma? miks mulle läheb nii väga korda, mida sa mulle räägid ja miks ma usun sind alati? sa oled keegi, kes erineb minust nii palju ja samas kellega mul on tegelikult niii palju ühist. võibolla on asi selles, et sa olid väga pikk aega kadunud, ja mul kadus tahtmine sinuga rääkida ja suhelda, kuid nüüd on see kõik täielikult muutunud. ma usaldan sind rohkem kui kedagi teist ja ma tunnen, et nüüd oled sina saamas mu suureks vennaks.. ja see, kui ma kedagi nii nimetama hakkan, on midagi VÄGA suurt!