Kas ma suudan endast üle olla? Kas suudan? Ma nii väga soovin seda. Pean hakkama saama. Igal õhtul voodis olles on mul üha enam ja enam tunne, et ma suudan seda ja olen sellest kõigest üle. Siis jälle tekib tunne, et see jätkub sama õnnetult ja ma ei saa kunagi sellest koormast lahti. Mida teha? Kas alla anda või mitte?
Nüüd olen kindel, et olen sinusse tõsiselt kiindunud ja ei taha sinust ilma jääda. Sa võibolla ise ei teagi, kui palju ma sinust tegelt mõtlen ja kui palju sinust hoolin. Minu suurim soov on hetkel, et sa oleksid mulle lähedamal. Vähemalt nii lähedal, et ma saaks sind puudutada, sind kallistada ja sinu käte vahel olla. Kahtlemata võin öelda, et sa oled üks tähtsamatest ja üks esimesi, kes mulle kohe silma jäi. I luv u.
Niii, ja nüüd see jutt, et no tõesti palun anna andeks aga ma ei kannata seda enam. Selline asi ei tule enam kõne allagi. Mind ajab selline asi närvi. Kuigi olen ise ka väga palju selles kõiges süüdi, aga ma vähemalt olin tark ja vabandasin. Aga ära aja mulle sellist villast. Selle tulemuseks võib olla lõpuks see, et ma EI taha sind enam tunda ja ma tõsiselt EI taha sinuga suhelda. Niiet muuda enda suhtumist erinevatesse asjadesse/inimestesse ja kõik saab korda. Võibolla. Sest tegelikult oled sa üldse väga palju muutunud ja ma ei tunne enam sind ära. Ausalt. Ma ei hakka su halbu omadusi lugema, sest ma olen ise kindlasti veel hullem. Ei noh, ma arvan et sa oled tore ja lõbus jms aga nii pole enam lahe lihtsalt ja võibolla muuda ennast naaaaatuke, sest muidu ma lihtsalt ei oska ega taha sinuga suhelda. Anna andeks, aga tõsi jutt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar